Jänesed ja vatipüksid

Eestlaste solvumiskultuuri alged asuvad ilmselt sügaval. Kes tahab, võib põhjusi otsida „seitsmesaja-aastasest orjaajast“, millest hakatakse soiguma veel tänapäevalgi, kui ollakse mõnes muukeelses seltskonnas natuke alkoholi tarbinud ja lauas istub näiteks sakslasi. Venelastega on kah vanad sotid, teadagi. Soomlastega seostuvad omad kompleksid, suur vend on meist ikka rikkam ja vabam olnud, ometi pole see meid kunagi takistanud nende üle naermast.

Soomlaste reaktsioon oli kiire. Mõne tunni jooksul laekus solvujarahva hinge paitav vabandus ja folklooriküsitlus võeti maha, enne kui hõimuvendade vahel rahvusvaheline skandaal hoo sisse sai. Meie võiks nüüd omalt poolt vastata sellega, et palume andeks kõigi rahvaluulekogude pärast, mis meil on: päris kindlasti leidub seal ebakorrektse rahvustevahelise suhtluse näiteid. Võiksime teha avalduse, et kahetseme kogu kultuurilist pärimust Hurdast ja Eisenist peale. Ja äkki hakkame tagantjärele solvuma ka näiteks Henriku Liivimaa kroonika pärast? „Laula, laula pappi“ näitab selle maa kunagisi asukaid ju jõhkarditest piinajatena. Pealegi, papi tulel küpsetamine ei riiva ju ometi mitte ainult rahvuslikke, vaid ka usulisi tundeid.

Kuni kogu rahvaluulet pole andeks palutud, tohivad peale põtrade meid jänesteks ja vatipüksteks kutsuda ka tiblad ja kuuevarbalised.